Läks 12 aastat aega saamaks teada, et paberi tootmine võtab 12 aastat aega
Portugal seostub eestlastele enamasti hea veini, huvitava arhitektuuri ning kaunite mererandadega. Seda, et Portugalis kasvab unikaalne ja nõudlik Eucalyptus globulus, millest valmib esmaklassiline paber, teavad siinmail vähesed. Kuidas seda olulist puud kasvatakse ja kuidas temast Euroopa suurimas katmata paberi tehases paberit tehakse, kirjutab reisikirjas Ecoprindi müügidirektor Siim Rostin.
Ühel rõskel ja jahedal septembrikuu hommikul pakkisin oma kohvri ja siirdusin lennujaama. Meie hea koostööpartneri IGEPA Eesti korraldatud õppereis algas Tallinna Lennart Meri lennujaamas kell kuus varahommikul lennuga Portugali pealinna Lissaboni.
12 oli selle reisi korduma kippuv arv
Veidi peale kaheksat kohaliku aja järgi maandusime Brüsselis. Sättisime end mõnusalt kohvikusse ootama jätkulendu „Euroopa äärele“. Kogu reisiseltskond ootas ärevusega sihtkohta jõudmist, aga sellega tuli pisut oodata ning mõned tunnid Euroopa pealinna lennujaama võlusid nautida. Meie „meeskond“ reisi neljaks päevaks oli võrdlemisi väike, meid oli kokku 12 (arv, mis sellel reisil korduma kippus), aga tugev. Olime kõik trükitööstuse taustaga ja teemaga üle keskmise kursis.
Esimene reisipäev läks lennates
Umbes nelja paiku pärastlõunal, kui olime jõudnud hotellis end sisse seada, oligi aeg ümbruskonnas ringi vaadata. Esimene päev Lissabonis möödus sõna otseses mõttes lennates ja oli viimane aeg ka „meeskonnaga“ lähemalt tutvust teha. Meie grupijuht Aivar (IGEPA Eesti) tegi ülevaate reisi tegevustest, ajakavast ja inimestest, kes seltskonda kuulusid. Õhtu möödus kiiresti ja sättisime end varakult hotelli, et hommikul värskena paberimaailma uudistama asuda.
Ootamatult sattusime veiniteole
Hommik algas ilusti, väga maitsva hommikusöögi ja väljast õhkava suvise soojusega +25° (kuupäev oli 20. september) – päev sai ideaalse alguse. Kell 10.00 kohaliku aja järgi oli buss maja ees ning seiklus paberitootmise radadel võis alata.
Bussireis esimesse sihtkohta kestis umbes poolteist tundi. Olime jõudnud The Navigator Company „puukooli“. The Navigator Company on Euroopa suurim katmata paberi (UWF) tootja. Kindlasti leiavad ka paljud selle reisikirja lugejad oma kodust või kontorist ettevõtte toodangut (vt. Foto 1).
Väikese kõrvalepõikena olgu siinkohal mainitud, et puukoolis kasvatatakse ka viinamarju millest ettevõte kohapeal mitmeid auhindu võitnud veini valmistab. Olen kuulnud paljude veinisõprade unistusest viibida kohas, kus saab paljajalu suures tünnis viinamarju tallata. Mina saan siinkohal öelda vaid üht – TEHTUD!
Parima paberipuu tagab geneetika ja naiste terav silm
Peale teoreetilist sissejuhatust Navigatori esindaja poolt saime alustada praktikaga. Siirdusime sõna otseses mõttes kasvuhoonesse, kust kogu tootmisprotsess alguse saab. The Navigator Company kasutab paberi valmistamisel ühte väga „pirtsakat“ puud nimega Eucalyptus globulus. Puu on pirtsakas sellepärast, et selle liigi kasvukohti maailmas on väga vähe ja ideaalsed tingimused on just Portugalis.
Nagu pajudel teistelgi puuliikidel, saab Eucalyptus globuluse elutee alguse emast, täpsemalt emapuust. Emapuud on hoolikalt välja valitud hea geneetilise taustaga puud, millelt lõigatakse järelkasvu saamiseks oksi (vt. Foto 2). Lõigatud oksad istutatakse mulda, et neist kasvaksid täisväärtuslikud paberipuud. The Navigator Groupi maadel kasvab „beebisid“ lausa miljoneid (vt. Foto 3). Kogu protsess on töötajate teravatähelepanu all ja metsa jõuavad ainult parimad, sirged, eeskujulikud ja „kõik eksamid“ läbinud taimed.
Eelkirjeldatud protsessis on kotkasilmaks töökad naised (vt. Foto 4), kes vaatavad ükshaaval läbi umbes 120 000 noort puuhakatist päevas. Eucalyptus globuluse suureks plussiks on see, et kui metsas on puu maha võetud, võrsub allesjäänud kännust õige pea uus taim. Sellist protsessi, mida ma kirjeldasin, saab teha kaks korda, ehk siis ühest mulda istutatud taimest saab kokku „kolm saaki“.
Peale kosutavat lõunat The Navigator Company puukoolis istusime taas bussi, et sõita meie reisi peamisesse sihtkohta – paberitehasesse.
Mida huvitavat me seal kogesime, sellest räägin juba järgmises osas.